AUDENTES 25

Rutt Tambet: „Suurim väärtus Audenteses oli ja on inimesed“

03.01.2020

Olen Audentese erakoolis töötanud vahepealsete lühemate ja pikemate pausidega alates 1998. aasta suvest.

Olles paar aastat varem lõpetanud Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna, tahtsin küll koolis töötada, aga mitte eripedagoogina. Audentese büroojuhi kuulutus Eesti Ekspressis tundus nii ahvatlev, et otsustasin proovida. Vestlusele Tea Varrakuga tulin ühel augustikuu päikesepaistelisel päeval. Väiksesse majja sisenedes tundsin kohe, et selles kohas sooviksin väga töötada: nii rõõmsavärvilist, modernset ja hubast kooli nägin esimest korda. Uskuge, Audentes oli aastal 1998 Tallinna kõige kaunim kool!

Ma ei unusta seda hetke, kui sain teada, et mind ongi võetud Audentesesse tööle. Küll mitte büroojuhina, aga algkooli sekretärina.

Esimesed aastad Audenteses mõjutasid minu edasist elu väga tugevalt. Tööalaselt arenesin tohutult, sest põnevaid ja pingelisi väljakutseid jagus ohtralt. Ühelgi hommikul ei olnud võimalik aimata, mida päev toob. Ülesanded varieerusid tavapärastest sekretäri kohustustest kuni kooli arengut puudutavate sisuliste ülesanneteni. Meenub esimese aasta kõige ärevam periood hilissügisel, kui selgus, et koolitusluba hakkab ootamatult lõppema. Pidime kooli arengu- ja õppekava kamba peale valmis kirjutama umbes nädalaga. Need päevad algasid hommikul 7.30 ja lõppesid õhtul 22-23 paiku. Aga valmis me need dokumendid kirjutasime ja ka koolitusloa saime pidulikult kätte.

Esimestel aastatel mahtusid nii algkool kui ka kõrgem ärikool väiksesse majja. Üritusi, kus osalesid mõlema kooli töötajad, oli hulganisti. Eriliselt on meelde jäänud jõulupeod ja koos Tartu Audentesega peetud kevade vastuvõtmise peod. Meie tollane Audentese sõpruskond, mis tekkis pea 20 aasta eest, käib koos siiani.

Ning veel: tänu Audentesele olen tagasi jõudnud ülikoolis omandatud erialani ning teen praegu siin koolis rõõmuga logopeedi ja eripedagoogi tööd.