Uudised

Spordigümnaasium

Siiri Põlluveer: „Oma õpilastest hoolin ma väga”

17.12.2014

Siiri-Põlluveer370x240Praegu Audentese spordigümnaasiumi noori ujujaid juhendav Siiri Põlluveer on ujumistreenerina tegutsenud üle 40 aasta. Ta alustas selle tööga väga varakult, kohe peale keskkooli lõppu.

Nooruspõlves harrastas Siiri ujumist ja aerutamist. Kui vaja, tegi ta kooli ajal ka kõiki muid spordialasid. Ujumise juurde sattus ta 3. klassis, kui treener tuli kooli ja kutsus lapsi ujuma. Võistlusspordiga tegeles Siiri kokku umbes kümme aastat.

Treeneritöö oli loomulik jätk
Sportlikule koolipõlvele järgnes loomulikult ka sportlik kõrgharidus. „Tundus asjade loogiline käik ja nii ma läksingi õppima Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praeguse Tallinna Ülikooli) kehakultuuri teaduskonda,” põhjendab Siiri koolivalikut. Enne meie spordigümnaasiumi tööle asumist tegutses Siiri palju aastaid Audentese eelkäijas TSIKis. „Audentesega liitusin viis ja pool aastat tagasi, kuna loodi ujumisosakond ning ma konkureerisin sinna. Minu õpilased tulid minuga koos Audentesesse ja nii oli tore ühiselt alustada,” meenutab Siiri.

Uhke kõigi oma õpilaste üle
Väga paljud Siiri õpilased on ujunud Eesti eri vanuseklasside rekordeid. Kõige parema tulemuse – EM-i 7. koht – on neist saavutanud Ralf Tribuntsov, kes praegu õpib ja treenib Ameerikas. Siiri sõnul on ujumine raske töö, mida teevad eriliselt tublid inimesed. Ta märgib: „Loodus tühja kohta ei salli: kogu aeg tuleb juurde jälle mõni uus täht. Jääme lootma, et neid tähti tuleb veelgi rohkem!” Treenerina on Siiri enda hinnangul liiga range ja liiga nõudlik. Samas ta lisab: „Oma õpilastest hoolin ma väga ja mulle tundub, et nemad hoolivad ka minust.” Kui palume Siiril meenutada tööga seoses mõnd meeleolukat juhtumit, siis esimesena tuleb talle meelde tore sünnipäevavideo, mille tegid talle kolleegid ja õpilased.

Spordipoliitika vajaks muutmist
Kuigi Siiri väitel on Eesti vabariigis loomulikult parem elu kui nõukogude ajal, oleks mõnda asja tarvis parandada. Ta arvab, et spordipoliitikat võiks küll muuta. „Oma laste treeningute rahastamine käib paljudele lapsevanematele kahjuks üle jõu. Tõenäoliselt kaotame me nii mõnegi andeka sportlase raha puudumise tõttu,” räägib Siiri ühest suurest laste- ja noortespordi murekohast.

Treeneritöö toob rõõmu
Kõige õnnelikumana tunneb Siiri end siis, kui suur töö on ennast ära tasunud ja ta võib koos õpilastega rõõmustada heade tulemuste üle. „Kindlasti teeb rõõmu ka see, et ujujad, kes on oma spordikarjääri lõpetanud, ei ole mulle jäänud võõraks. Me suhtleme endiselt edasi. Nüüd ma treenin juba oma esimeste õpilaste lapsi,” lisab Siiri. Praeguseks on ta alustanud noorte õpilastega ja töötanud nendega kuni kooli lõpuni juba neljal korral. Viies ring on need õpilased, kes praegu Audenteses õpivad. Nendega alustas treener siis, kui nad tulid meie kooli. Siiri arvab, et temal nagu igal treeneril on elus ka keerulisi hetki, kuid õnnestumised kaaluvad alati need rasked ajad üle.

Siiri pere on väga mõistev
Lähedaste tuge oskab Siiri hinnata. „Mu abikaasa on võtnud väga palju kohustusi enda kanda ning mu tütar, kes on ka ise spordiinimene ja mänginud koondise tasemel võrkpalli, on mulle alati toeks,” räägib ta uhkusega. Siiri märgib, et ilma säärase perekonnata ei saaks ta tõenäoliselt seda tööd teha.

Ujub avavees
Vabal ajal püüab Siiri palju lugeda, koeraga jalutada ja teatris käia. Peale selle on ta alati nõus oma uneaega pikendama. „Kuna ma olen aastakümneid basseini ääre peal seisnud, ei tõmba ujula mind vabal ajal küll kuidagi. Suvel ujun meelsasti avavees, suurem asi päevitaja ma ei ole,” võtab Siiri kokku oma praeguse isikliku suhte vee- ja rannamõnudega.

Jalus