LASTEKOOLI UUDISKIRI

Siret Kiisla: „Teadsin kohe, et see on minu võimalus“

01.12.2020

Palusime Siret Kiislal, kes on Audentesega seotud juba kuuendat aastat ja kes õpetab meie lastekooli rühmi alates 2019. aasta sügisest, rääkida oma tööst lähemalt.

Kuidas sai Sinust Audentese lastekooli õpetaja?
Ülikoolis alushariduse pedagoogika õppimise kõrvalt töötasin nii lasteaiaõpetajana kui ka Audentese spordiklubis mängutoa hoidjana, kus tegelesin lastega vanuses 1,5–6 aastat. Mängutoas kuulsin esimest korda kolleegilt, et vaid paarkümmend meetrit eemal asub Audentese lastekool. Juba see vahva nimetus tekitas minus uudishimu ja ma hakkasin lastekooli kohta rohkem uurima. Mind võlus kohe sealne õppetöö korraldus.
Jälgisin Audentese veebilehel olevaid töökuulutusi ja ühel kevadisel päeval nägin lõpuks, et pakuti kohta rühmaõpetajale: teadsin kohe, et see on minu võimalus. Juba töövestlusel tundsin, et ma kuulun siia. Ka kõik lastekooli õpetajad võtsid mind avasüli ja soojalt vastu ning mul oli selline tunne, nagu oleksime juba vanad tuttavad.

Õpetad lastekoolis eri vanuses õpilasi. Mille poolest nende tunnid üksteisest erinevad ja kas midagi on kõigis tundides ka samamoodi?
Kaheaastaste rühmas tegutsevad lapsed koos vanemaga: põhirõhk on vanema ja lapse koosveedetud ajal ning õpetaja on seal suunaja rollis. Kuna kaheaastased ei suuda ennast veel küllaldaselt sõnades väljendada ja neil puudub piisav silmade kontroll käe liikumise üle, kasutame nende kõne arendamiseks rohkelt mängitusi ning liisu- ja käesalme. Esimestel lastekooli kuudel on selles vanuses laste tähelepanu hoida üsna keeruline, kuid õppeaasta keskpaigaks teevad kõik lapsed tunnis kenasti kaasa.
Kolmeaastaste rühmas tegutsevad lapsed juba ilma vanemata. See lahtilaskmise periood on nii lapsele kui ka lapsevanemale raske, kuid rühmaõpetaja ja õpetaja abi annavad endast parima, et laps tunneks end alati hoitu ja oodatuna.
Nooremate rühmade puhul on olulised märksõnad veel etteaimatavus ja stabiilsus ehk teatav rutiin. Näiteks meie koolipäev algab iga kord kindla tervituslauluga ja lõpeb lehvituslauluga. Tänu rutiinile tunneb laps end turvaliselt ja kindlalt. Ühtlasi võimaldavad korduvad tegevused lapsel kogeda edu, sest tasapisi saab ta nende tegevustega aina paremini hakkama ja nii paraneb ka lapse enesehinnang.
Kõigi vanuserühmade tunde ühendab üks põhimõte: õppimine toimub mängu kaudu. Samuti peab tegevus olema lapsele jõukohane, sest ainult nii saame talle pakkuda eduelamust.
Vanimat rühma ehk kuueaastaseid lapsi juhendades peame silmas, et lugema, kirjutama ja arvutama õpetamise kõrval on sama oluline ka lapse sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamine.

Õpetad lastekoolis ka nende laste rühmi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Mille poolest see roll erineb?
Sellise rühma tundides toimub keeleõpe eesti keeles nagu tavarühmaski, kuid seal on kasutusel keelekümblusmeetodid. Põhirõhk on eestikeelse sõnavara rikastamisel ja eesti keeles rääkima julgustamisel. Laste arv on seal rühmas väiksem, et õpetaja saaks igale lapsele individuaalselt läheneda ja tema keelearengut paremini hinnata.
Eesti keele õpe on tulemuslik ainult juhul, kui kool ja kodu teevad omavahel koostööd. Õpetaja annab tundides lapse keeleõppele alla vundamendi, kuid lapsevanem peab seda tugevana hoidma.

Milline on hea õpetaja?
Hea õpetaja saab olla ainult rõõmsameelse ellusuhtumisega inimene, kes jääb ka keerulises olukorras positiivseks ja säilitab rahuliku meele. Õpetaja peab olema hea suhtleja, tegelema õpilastega paindlikult, kuid samas olema vajalike piiride seadmisel piisavalt järjepidev. Hea õpetaja ei ole raamides kinni, vaid ta hoiab end kursis uuendustega ja täiendab end oma erialal järjepidevalt.
Väga olulisel kohal on oskus igat õpilast n-ö lugeda ja laste eripäradega arvestada. Hea õpetaja märkab ka lapse väikeseid edusamme ja tunneb nende üle koos lapsega rõõmu. Samuti peab olema õpetajas korralik annus lapsemeelsust, siirust, loovust ja avarat mõtlemist.

Mis motiveerib Sind õpetajatööd tegema?
Mulle valmistab kõige rohkem rõõmu see, kui näen, et laps tuleb kooli ja lahkub koolist naeratus näol. Minu jaoks on oluline, et lapsel oleks koolis põnev ja et ta tunneks end siin alati oodatuna.
Naudin seda tööd, sest saan iga päev lapsi õpetades oma loovuse valla lasta. Sageli küsin lastelt, mis neid huvitab või mille kohta nad rohkem teada soovivad saada, ning loon ainetunni sellest lähtudes. Lapsi õpetades õpin ja arenen ka ise.

Mida soovitaksid lapsevanemale?
Laske lapsel avastada, mängida ja fantaseerida. Kaasake teda oma igapäevategevustesse ja äratage temas seeläbi uudishimu. Lugege lapsele ette muinasjutte ja arutlege nende üle. Mida rohkem miks-küsimusi laps esitab, seda parem.
Soovitan lapsevanematel tutvuda Montessori meetodiga, mis põhinebki lapse enda loomulikul arengul ja teadmisjanul. Alles eelmisel aastal ilmus eesti keeles tõeliselt hea ja praktiline raamat „Montessori väikelaps“, autoriks Simone Davies.
Lisaks soovitan lastele edasi kanda põhimõtet, et kuigi me pole võimelised kontrollima kõike, mis meiega juhtub, on meie valik, kuidas me sündmusele reageerime. Seega: naeratage rohkem, sest see nakkab ka lastele.

Kuidas Sa oma akusid täidad ehk millega tegeled vabal ajal?
Vabal ajal teen kõike seda, mis mulle rõõmu valmistab ja energiat annab. Veedan väärtuslikku aega pere ja sõpradega, teen trenni, katsetan köögis uusi toiduretsepte, käin kunstinäitustel ning avastan Eestimaa kauneid rabasid. Looduses viibimine on minu jaoks eriti tõhus pingete maandaja, sest loodus õpetab meid päriselt kohal olema ja ümbritsevat märkama.
Kuna üle poole oma elust olen tegelenud muusikaga – viiulimängu ja laulmisega – ning kuna ka minu pere ja sõpruskond koosneb suures osas muusikutest, ei kujutaks ma ettegi elu ilma muusikata. Kuulan naudinguga nii klassikalist klaveri- ja orkestrimuusikat kui ka tänapäevamuusikat.