ERAKOOL

Sõpruskoolide Erasmus+ projekti „We start up“ õpilasvahetus toimus Põhja-Makedoonias

07.03.2022

Audentese sõpruskoolide Erasmus+ projekti „We start up“ õpilasvahetus toimus seekord 14.–18. veebruaril 2022 Põhja-Makedoonias, Kavadarcis. Projektis osalesid erakooli õpilased Sandra, Anna Greta, Joosep Toomas ja Lota, õpetajatest olid kaasas bioloogiaõpetajad Heli ja Külli.

Põhja-Makedooniasse reisime läbi Kreeka, Thessaloniki lennujaama, kus meid ootas buss Makedooniasse. Enne Euroopa Liidu piiri ületamist, võtsime peale ka Prantsuse Guajaanast kohale jõudnud õpilased ja õpetajad. Üle kolmetunnise sõidu jooksul said meie õpilased prantslastega jutule ja üheskoos kuulati vaheldumisi prantsuskeelset ja eestikeelset popmuusikat. Kui olime hotellis kohad sisse võtnud, saime kokku ka Türgi kooli rühmaga ja läksime kõik koos õhtustama.

Projekti esimene päev algas Kavadarci koolijuhi avasõnadega ja siis said kõik osalised tutvustada oma riiki, linna ja kooli. Rõõm oli kuulda, kui enesekindlalt meie õpilased Sandra ja Lota klassi ees seisid ning Audentesest rääkisid. Järgmisena oli aeg esitleda teist kodutööd, mis oli intervjuu kohaliku ettevõtjaga. Joosep Toomas ja Anna Greta olid intervjueerinud Eesti ettevõtjaid Decomer Technology’st, kes toodavad vesilahustuvaid, taimseid ja söödavaid tootepakendeid, ja häkatonide korraldajat „Garage 48“. Muuhulgas saadi teada, mis ajendas ettevõtlusega tegelema, millised olid eesmärgid, missuguseid oskusi ja teadmisi on ettevõtte loomisel vaja, kust saadi stardikapital, miks valiti just see toode või teenus ja milline on ettevõtte tulevikunägemus.

Pärastlõunal jalutasime kesklinna ja saime osa kevadpüha pidustustest. Nimelt on Kavadarci kuulus veinipiirkond ja kevadised tööd viinamarjaväljadel algavad just veebruari keskpaigas. Nautisime peomelu, kuulasime rahvamuusikat ja uudistasime kohalikke. Ja nüüd oli aeg sõita külastama ettevõtet IGM. IGM tegeleb terastorude tootmisega ja algas kõik pereettevõttest. Rasketööstusettevõtetes on tööohutus äärmiselt oluline ja seepärast ei ole külastusgrupid neil kuigi sagedased. Saime teada, et tegemist on ühe suurima tööandjaga selles piirkonnas ja et nende toodangut kasutatakse üle terve Euroopa. Kõikjal, kus midagi ehitatakse, vajatakse teraskonstruktsioone ja just siin neid vastavalt rangetele standarditele toodetaksegi. Silma hakkas, kui puhas oli tehase territoorium, mis on ka arusaadav, sest metallijäägid kogutakse hoolikalt kokku ja saadetakse korduvkasutusse. Kuna ettevõtte jaoks on olulised ka muud keskkonnahoiu aspektid, paigaldati hiljaaegu suurte tootmishoonete katustele päikesepaneelid, millest saadud energiaga suudetakse katta kogu tootmiseks vajalik energia ning osa elektrist müüakse üldvõrku. Seega oli tegemist väga tõhusa investeeringuga ja on hea näide selle kohta, et ka rasketööstusettevõtted saavad olla jätkusuutlikud ja kasutada roheenergiat.

Päeva lõppedes palus Makedoonia kool meid ühisele õhtusöögile, mis oli tõesti rikkalik ja andis tunnistust, et raske töö vajab ka korralikku kõhutäit.

Teine päev algas taas ettekannetega. Seekord rääkis Prantsuse Guajaana kooli õpetaja Lucas, kuidas ta koos sõbraga ühe heategevusliku projekti Kagu-Aasias algatas. Tema eesmärk oli viia Prantsusmaa koolide abi Tai ja Laose koolidele ning ta tegi seda külastades neid kaugeid paiku jalgrattal. Lucase ettevõtmine oli suurepärane näide sotsiaalsest ettevõtlusest, kus ka üksikisikud saavad oma tegudega muuta maailma paremaks paigaks. Järgmiseks sihtkohaks on Lucasel Lõuna-Ameerika ja nii mõnigi õpilane andis märku, et soovib kaasa tulla.

Osalejad jagati nüüd segarühmadesse, et õpilased saaksid rahvusvahelise koostöökogemuse ning igal rühmal oli ülesanne mõelda välja üks hea äriidee. Ajurünnaku tulemusel sai kirja vähemasti 5 erinevat ärivõimalust ning arutelu tulemusena pidi neist ühe kõige sobivama välja valima. Ja nüüd oli taas aeg koolimajast välja minna ja sõita Bovini veinitallu. Ka Bovini veinitootmine on pereettevõte, nagu nii paljud teised Makedoonia ettevõtted, ja külastused on neil väga sagedased. Me küll veine ei maitsnud, küll aga saime põhjaliku ülevaate sellest, kuidas viinamarju kasvatatakse, mille poolest erineb valge ja punase veini tootmine, milliseid seadmeid on selleks vaja ja kui kaua üks hea vein vaadis peab „küpsema“. Kõige olulisem õppetund, mis me saime, oli – mida iganes sa ka teed, tee oma tööd südamega ja kirglikult, õpi juurde ja katseta uusi asju ning siis tuleb ka eduelamus.

Kolmas päev oli väljasõidupäev. Meie sihtpunktiks oli Põhja-Makedoonia ja Albaania piiril paiknev Ohridi järv ja linn, mis kuuluvad UNESCO kultuuri- ja looduspärandi nimistusse. Tee Ohridisse oli pikk ja vahepeal tegime ka peatuse, kus Prantsuse Guajaana õpilased said esimese lumeelamuse ja meie uudistasime kõrgeid mägesid. Kui meie sõpruskooli linn Kavadarci on kuulus viinamarjade poolest, siis Ohridi ümbruses laiuvad õunapuuaiad. Kui maitsvad ja mahlased on siinsetel viljakatel muldadel ja rohke päikese käes kasvanud õunad, saime ka kohe teada, kui meie giid bussi peatas ja külaturult kastitäie õunu ostis. Ubinaid krõmpsutades jõudsime peagi Ohridi järve kaldal kõrguvasse Püha Naumi õigeusukloostrisse, mis rajati 905. aastal. Oma eluajal tegeles Püha Naum hariduse edendamisega ja arvatakse, et just tänu temale võeti siinkandis kasutusele kirillitsa. Nautisime kauneid vaateid Euroopa ühele kõige vanemale, Ohridi järvele, mida kohalikud ka mereks kutsuvad. Võib-olla ei olegi see nii vale, sest järve sügavus on kohati ligi 300 meetrit, vesi aga läbipaistev ja mereroheline nagu Vahemerigi. Ja järvesügavustes elab hinnaguliselt 200 endeemset liiki, see tähendab liike, kes elavad ainult siin ja ei kusagil mujal maailmas. Tagasiteel kloostrist avastasime järveveest mõned meie projekti õpilased, kes ei peljanud ka lähedal ujuvat nastikut :). Aeg oli edasi liikuda ja tutvuda Ohridi linnaga, millel on rikkalik ajaloopärand ja omanäoline arhitektuur. Põikasime sisse paberi ja puitpitsi töökodadesse, imetlesime järvevaateid ja justkui taliuinakus olevaid paate ning uudistasime rohkeid pisipoode, kus müüdi peamiselt kohalikku päritolu, kalasoomustest valmistatud pärlikeesid. Veebruarikuus on siin küll külastajaid kasinalt, nagu kurtis üks kastanimüüja, ent soojemal ajal on Ohrid ka makedoonlaste lemmikkuurort ja siis on rahvast murdu.

Neljapäev algas töiselt – aeg oli äriplaanid üksikasjalikumalt läbi mõelda ja paika panna. Kasutasime klassikalist SWOT mudelit (tugevused, kitsaskohad, võimalused ja ohud) ja peagi said õpilased ka oma plaane teistele tutvustada. Meeskonnatöö, iseäranis rahvusvahelises seltskonnas, on kõigile paras proovikivi, sest lisaks keeleoskusele on vaja mängu panna veenmis- ja kuulamisoskus ja anda igale rühmaliikmele võimalus kaasa lüüa. Ilmselgelt saadi selle kõigega hakkama ja üllatav oli kuulda, kui erinevad oli õpilaste ärimõtted. Kes plaanis 24 tunniga kodulehtede loomist, kodututele loomadele varjupaiga pakkumist, mille tulu saadaks lemmikloomade hoiuteenuselt, ja kes rajaks hoopis kohviku, mille tulu läheks heategevuseks. Väga sümpaatne oli, kui palju pöörati tähelepanu keskkonnahoiule ja sotsiaalsele vastutusele.

Päeva teises pooles olime oodatud mineraalvee ja karastusjookide tehasesse Kozuvcanka. Panime kõik kaitsemütsid pähe, et juuksed kellegi joogipurki ei satuks, ja läbi masinamüra saime teada, kuidas energiajook või koola purkidesse jõuab. Tänutundega võtsime vastu ka meile välja jagatud joogid.

Viimane projektipäev, reede, oli Põhja-Makedoonia pealinna Skopje päralt. Esmalt jõudsime riigi suurima ravimitootja Alkaloid hästi turvatud väravate taha. Kui kõigi dokumendid olid kontrollitud, saime põhjaliku instruktsiooni, milliseid ohutusmeetmeid peab keemiaettevõttes rakendama, kuhu üldse tohib minna ja kus asuvad avariiväljapääsud. Saime taaskord isikukaitsevahendid selga, jalga ja pähe ning suundusime nagu tõelised laborandid raviteede pakkimistsehhi. Klaasi tagant nägime, kuidas kummeli- ja münditeed karpides liinil liikusid ja kuulsime, kui ranged on nõuded nii toorainele, mida ostetakse sisse üle kogu Euroopa, ja kui hoolikalt kontrollitakse lõpptoodet, mis turule jõuab. Alkaloid on Makedoonia üks olulisemaid tööandjaid, kes teeb koostööd ülikoolidega ja kus töötavad oma ala tippspetsialistid. Tänu kõrgele kvaliteedile teevad nad allhankeid mitmetele maailmakuulsatele brändidele nagu näiteks Yves Rocher või Estée Lauder. Suur osa toodangust läheb müüki Ameerika Ühendriikides. Ettevõtte külastus andis hea ülevaate sellest, kui oluline on õppida loodus- ja täppisteadusi, et oleks võimalik pakkuda kõrgekvaliteedilisi, teadusmahukaid ja keskkonnasõbralikke tooteid ja teenuseid.

Pärast rangeid laboritingimusi võtsime ette matka Matka kanjonisse. Veepaisutamise tulemusel on siia tekkinud kaunis järv, milles peegelduvad mäed ja kus saab laenutatud paadiga koobaste juurde aerutada. Matka on pealinlaste peamine rekreatsioonipaik ja see ei ole ka ime, sest vaated mägedele, nende vahel voolavale kärestikulisele Treska jõele, samuti paisjärvele on tõesti imelised! Õnneks ei ristunud meie teed Euroopa ühe kõige mürgisema rästiku – nokisrästikuga –, kes samuti end siin hästi tunneb. Kevadsuvel Matka kanjonis matkates võib kohata paljusid haruldasi liblika- ja taimeliike. Nii et avastamist oleks siin kordades rohkem, kui me pooleteise tunni jooksul jõudsime.

Viimaks saabusime Skopje kesklinna ja siirdusime otse vanale turule. Juba tänavapildist sai aru, et siinne rahvastik on oluliselt kirjum kui Kavadarcis, ja tõepoolest, siis elab palju albaanlasi, kes on makedoonlasest erinevad nii riietumise, kultuuri, keele kui ka usu poolest. Kõndisime vanalinna tänavatel, põigates sisse vanadesse hoonetesse ja imetledes juveelipoodide vaateaknaid, kus müüdi peamiselt kullakarralisi pruudiehteid ja uhkeid kleite. Ka paljud koolilõpetajad käivad just siin oma lõpupeokleite ostmas. Skopje on kuulus selle poolest, et vaid mõned aastad tagasi pandi siin püsti suurel hulgal skulptuure. Jah, neid on tore vaadata ja pilte teha, aga makedoonlased ise arvavad, et ehk oleks võinud nende kujudega veidi tagasihoidlikum olla ja muud moodi kultuuri panustada. Aleksander Suure kuju juures, mida on korrektsem nimetada Suureks Sõdalaseks, saime lõpuks maha istuda ja korralikku lõunasööki nautida. Viimasena külastasime Ema Teresa majamuuseumi. Ema Teresa oli Makedoonia albaanlane ja sai maailmas tuntuks kui puudustkannatavate inimeste suur avitaja. Tema isiklikke asju ja kirju vaadates sai aimu, kui suure hingega naine ta oma eluajal oli ja kui palju tegelikult võib ühel inimesel olla mõjujõudu, tahtmist ja ohvrimeelsust, et olla toeks tuhandetele ja muuta nende elu elamisväärsemaks.

Kokkuvõttes saime näha ja kuulda palju põnevat ettevõtlusest ja sihikindlusest, külastada paiku, kuhu üksikisikuna kunagi ei pääse, nautida kevadisemat ilma kui Eestis ja saada osa makedoonlaste piiritust külalislahkusest.

Loe ka, mida kirjutasid projektist meie õpilased projektiblogis.