Spordigümnaasium

Tallinna abituriendid käisid Otepääl

21.03.2017

Kolmapäeval, 22. veebruaril külastasime abituuriumiga Otepää lõpuklassi. Mõte sündis iseenesest juba suvel. Sisuliselt oleme otepäälastega ju klassikaaslased, miks siis mitte rohkem suhelda? Niigi teame üksteisest vähe ning tavaelus kokku ei satu. Suhtlus interneti teel ei saa aga kuidagi asendada näost-näkku kohtumist ja nii tunduski huvitavam neile külla sõita. Ka kooli juhtkonnale mõte meeldis ning Otepää õpetajad olid samuti valmis meid avasüli vastu võtma. Omalt poolt tahame Otepää õpilased ja õpetajad kutsuda meie lõpuballile maikuus ning nagu külastuse käigus selgus, võtsid nad kutse rõõmuga vastu. Loodetavasti kujunevad kahe Audentese omavahelised külastused iga-aastasteks ning nõnda saab alguse uus traditsioon.

Peale hommikusööki hüppasime bussi ning Otepääle jõudsime ennelõunaks. Esimese asjana veetsime kaks lõbusat tundi Otepää Winterplace’is lustides – kes tuubitades, kes kelgutades, kes hoopistükkis lumelinnas seigeldes ja teadusiglusid avastades. Et Eestimaa talved aasta-aastalt aina lumevaesemaks jäävad, oli kena ja ühtlase lumevaiba kohtamine teretulnud vaheldus.

Kui olime end mäel välja elanud, võtsime tühjade kõhtude korisedes suuna koolimajja. Lõuna söödud, suundusime majatuurile. Erinevalt meie Tallinna koolimajast, on Otepää oma ligikaudu 30 aastat vana ja nõuka-aegne ning kaunis väike, ent see-eest hubane ning kõik on käe-jala juures. Samuti on õppeklassid, söökla, treeningruumid, jõusaal, aula ja ühikatoad kõik ühes hoones. Kooli personal oli äärmiselt sõbralik ja avatud, kõik meie küsimused said vastuse. Õpilastega jõudsime juttu teha vaid hetkeks – parasjagu olid seal lõppemas tunnid ning enamik kiirustas kas trenni või soovis enne õhtust treeningut veidike puhata. Paari aktiivsema suhtlejaga saime siiski muljetada ning selgus, et Otepää õppursportlaste elu ei erinegi suuresti meie omast.

Kuna meil oli ajaline broneering Otepää Talispordimuuseumisse, siis ei saanud me kooli kauaks jääda. Enne muuseumikülastust tegime veel ühe vahepeatuse ning põikasime läbi Tehvandi suusahüppemäelt. Kambakesi ronisime päris vaateplatvormi tippu. Käputäiel suusahüppajail oli treening parasjagu pooleli ja nad demonstreerisid uhkuse ja ennast ületava julgusega oma parimaid hüppeid. Küsimusele, kuidas nad niivõrd ekstreemse ala juurde jõudsid, saime vastuseks, et näiteks ei mõista nemad, kuidas keegi korvpalliplatsil ringi joosta viitsib.

Talispordimuuseumis kuulasime giidi lühikest ülevaadet Eesti talispordist ja seejärel suundusime ise erinevaid meeneid ja eksponaate uudistama. Muuseum oli väike, ent kompaktne ja interaktiivne – nimelt oli soovijail võimalus ise kunstlikult lumehelvest ehitada, elada jooksulindil läbi kurikuulsat Otepää tõusu ning proovida laserpüssist laskmist.

Õpilaskodusse jõudsime tagasi õhtusöögi ajaks ning peale niivõrd toredat ja ägedat, ent väsitavat päeva oli uni kaunis magus.

Lydia Kurus
õpilasesinduse president ja 12.d klassi õpilane