fbpx
Otsi
 

Uudised

AUDENTES 25

Tiia Pällo: „Siin tuleb leida lahendus suurtele ja väikestele korraga“

05.12.2019

Kui ma 18 aastat tagasi Audentesesse tulin ja väikese maja keldrikorruse kunstiklassis tööd alustasin, olin väga uhke, et mul on nüüd päris oma kunstiklass. Madal, hämar ja teistest eemal, aga täitsa oma.

Ees ootasid esimene aktus ja saali kujundamine. Kuna pidin hakkama tunde andma 5.–7. klassides ja väikeste kunstiringis, siis lähenesin kujundusele lapselikult. Paberist välja lõigatud värvilised õunad ja sügislehed tundusid saali seintele täitsa asjakohased. Kui aga aktusele saabusid spordigümnaasiumi õpilased, esinduslikud õppejõud ja tollane õppealajuhataja Gled-Airiin Saarso, kuulsin hämmeldunud ütlemisi „Mis siin toimub?“, „Kas on mingi lasteaia pidu tulemas?“, „Vahva, algklassid tulevad meelde“. Siis sain aru, et mudilased ei ole Audenteses üksi, vaid siin tuleb leida lahendus suurtele ja väikestele korraga.

Minu juhendatud kunstiringide täpne sisu ja nimetus – kunstiring, maali ja joonistamise ring, keraamika ja savitöö ring, kunsti ja meisterdamise ring – on ajas muutunud laste huvi järgi.

Linnalaagri juhendamisega alustasin täitsa juhuslikult, kellegi asendajana. Algul oli lapsi näputäis (5–10) ja neid juhendas üks õpetaja. Nüüdseks on meil kujunenud terve tore, asjatundlik ja teadlik laagri õpetajate tiim. Lapsed ootavad järjekorras, et saada linnalaagrisse, ja kahe juhendajaga tegutseme terve päeva.

Kunstitundidest oma keldrikorruse kunstiklassis mäletan, et meil lubati koridori seintele maalida! See oli lastel oodatud ettevõtmine. Kavandid pidid olema korralikud, enne kui lasin nad suurele pinnale maalima. Seinamaalingute projekt oli 8. klassi kunsti lõputöö, mille kaitsmisel hindas komisjon nii maalingut kui ka esinemisoskust. Kui seinad otsa said, hakkasime vanemaid töid üle maalima. Kui kolisime värskelt renoveeritud suurde koolimajja, sai kunstiklass täpselt vastupidise asukoha eelmisele – 4. korrus, avar, kõrge, valgusküllane. Mäletan, et oli ilus päikseline päev ja istusin tükk aega aknal ja nautisin tornidega vanalinna vaadet, mis nüüd kunstiklassi aknast paistab. Ka külalistel jääb see lummav vaade silma, kuid meelde jäävad ja imetletakse alati laste suurepäraseid töid ja kunsti töömeeleolu lummust.

Oma esimesele klassile mõeldes meenub see, kui sõitsime Raudsillale loodus- ja seiklusmatkale. Seal tuli läbida takistusrada, mille ma tegin noore ja ulja klassijuhatajana entusiastlikult kaasa. Aga kes köiega jõge ületades vette kukkus? Ikka klassijuhataja! Seda seika meenutasime veel kaua ja saime selle üle nalja visata.

Jalus