spordigümnaasiumi uudiskiri

Töövarjupäev Swedbankis

20.12.2016

Oli neljapäeva, 17. novembri hommik. Ilm oli sombune, kuid meie vaimu see ei heidutanud. Seadsime kahekesi õhinaga sammud Swedbanki peamaja poole, sees ootusärevus ja väike hirm tuleva päeva ees.

Infolauda jõudes kohtusime teiste noortega, kes olid samuti tulnud töövarjupäevale. Seejärel anti igaühele nimesilt ja märkmik koos pastapliiatsiga ning töövarjupäev võiski alata.
Meid juhatati üheksandale korrusele infotundi, kus tutvustati Swedbanki üldist toimimist ja töötingimusi. Privaatpanganduse juht Gunnar Toomemets pidas meile ka motiveeriva kõne, mille sõnum oli järgmine: elus on oluline endasse võimalikult palju investeerida ja igast kogemusest tuleks kaasa võtta maksimum.

Kui olime positiivse häälestuse ja grupipildiga ühele poole saanud, suundusime majatuurile.

Väljast vaadates ei tundu Swedbanki peamaja kuigi suur, kuid tegelikult koosneb hoone neljast kokku ehitatud tornmajast, mille arvukate korruste peale mahub lugematul hulgal kabinette, nõupidamisruume ja kohvinurki. Lisaks on majja ehitatud jõusaal, lastehoiuruumid ja massaažituba.

Õhkkonnast ja inimeste nägudelt võis selgelt näha, et seal töötamine on tehtud meeldivaks ning et iga töötaja heaolu nimel on pank kõvasti vaeva näinud.
Kas meile raha ja seife ka näidati? Peate pettuma: ei näidatud.

Peale kerget lõunasööki oligi aeg kohtuda oma varjutatavatega.

Marjana: Mina sattusin varjutama lausa kahte inimest ettevõtte panganduse ja turunduse osakonnast. Esmalt saime omavahel tuttavaks kohvitassi ääres ja seejärel suundusime kontorisse, kus mind tutvustati ka teistele sama osakonna töötajatele. Vastastikune huvi oli suur, minul nende töö ning neil minu ja mu igapäevategevuste vastu.
Töötajad, kellega kokku puutusin, olid väga avatud ja sõbralikud, mis tegi õppimisprotsessi lihtsaks ning huvitavaks. Sain koos oma varjutatavaga käia ühel koosolekul, kus arutati konkreetsetele isikutele ja ettevõtetele laenu andmise tingimusi.

Tunnid möödusid justkui linnutiivul, jätsime soojade soovidega hüvasti ja lubasime edaspidi ühendust hoida.

Sigrit: Minu varjutatavaks sattus kõrgendatud äririski juhtimise osakonna töötaja Laili Hein. Ta tutvustas mind oma töökaaslastele ja nad rääkisid oma tööst. Kuna tegelen laskmisega, mis on üpriski haruldane ala, tunti ka minu tegemiste vastu palju huvi. Seejärel tutvustas Laili mulle oma tööd natuke lähemalt ja jutustas, kuidas ta Swedbanki tööle sattus.
Umbes kella kahe ajal suundusime koos Laili ja teistega kohvikusse, kus nemad said lõunatada, mina aga kohvi juua.

Järgmiseks oli päevakavas koosolek. Enne seda tutvustas minu varjutatav koosoleku teemasid ja korda. Mulle tuli üllatusena, et koosolek toimub telefoni vahendusel, kuid sedagi oli omamoodi põnev jälgida.

Enne minu lahkumist tegime koos ühe selfi ning tööpäeva lõppedes jätsime hüvasti ja vahetasime kontakte.

Kokkuvõtteks saame öelda, et Swedbanki töövarjupäevale tulek oli selle sügise üks parimaid otsuseid. Soovitame kindlasti ka teistel gümnaasiumiõpilastel töövarjuks kandideerida. Nagu Gunnar Toomemets oma kõnes ütles, tuleb igast võimalusest kinni haarata, sest kogemustepagas ei saa kunagi olla liiga suur.

Marjana-Kristiina Meronen, 12.d
Sigrit Juhkam, 10.d