SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Treenerite kogemusest eriolukorras

03.06.2020

Kohtudes kahes vahetuses ja järgides kaks-pluss-kaks-reeglit, saime üle pika aja treeneritega päriselt kokku. Natuke naljakas on isegi mõelda sellele kui erilisele sündmusele, mis muidu on ikka tundunud tavapärane.

Üle pika aja inimesi näost näkku näha oli väga vajalik ja mõjus värskendavalt. Arutasime treeneritega eriolukorrast saadud kogemuste üle ja jagame neid mõtteid nüüd ka siin uudiskirjas.

Elutempo muutus aeglasemaks
Ühe treeneri sõnul tundus see uskumatu, et terve maailm nii kiiresti muutus. Olime nagu filmis.
Mõnele teisele oli jälle harjumatu asjaolu, et hommikul ärgates ei olnudki kõik täpselt planeeritud ja ei pidanud kohe kuskile minema. See tõi mitmele treenerile kaasa ootamatu olukorra, kus üle pika aja sai korraks puhata. Puhkus oli nii mõnelegi olnud siiani mõiste, mille peale eriti ei oldud mõeldud, veel vähem seda kogetud.
Treenerid rääkisid ka lõbusatest õppursportlastega seotud seikadest. Näiteks sõideti kellegi koduõuele tehnilist treeningut juhendama (küll aga kaks-pluss-kaks-reeglist kinni pidades) ja üks üliaktiivne õppursportlane jäi eriolukorra alguses üksinda staadionil harjutades politseile vahele ja treener pidi siis tubli noore tuure natuke maha tõmbama.
Loomulikult sai nalja Zoomi vahendusel toimuvatel treeningutel, kus vahepeal tulid pilti ka koduloomad ja pereliikmed.

Läheneti loominguliselt
Eriolukorra ajal koges mitu treenerit kõigepealt seda, et neil oli väga suur tahe ikkagi oma tavapärases treenerirollis olla. Palju tunti puudust just isiklikust juhendamisest, mis tavapäraselt treenerile ja ka muidugi õppursportlasele kõige rohkem annab.
Juhendamisele lähenesid treenerid väga aktiivselt ja loovalt. Nad hoidsid sportlasega individuaalselt ühendust ning samuti lasid üles filmida videoid ja andsid nende kohta siis tagasisidet. Treenerid tegid treeningute suunamiseks ise videoid ja kasutasid selleks ka teiste videoid, samuti toimusid Zoomi vahendusel ühistrennid.
Kuigi ka treeneritel endal oli selles olukorras loomulikku ärevust ja pinget, seondusid paljude muremõtted ikkagi just enda treenitavatega. Abiks oli sel juhul paindlik lähenemine ja treeninguplaanide kohandamine olukorra järgi. Samuti hoidsid kõik treenerid õppursportlastega kontakti ja usaldasid neid.
Üks treener tuletas meile kohtumisel meelde tuntud ütlust „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“. Seda hoiakut oli ka meie treenerite lähenemises näha.

Oluliseks muutus tasakaalukus ja loovus
Eriolukorras tulid välja omadused ja oskused, millest oli sellisel ajal palju kasu. Paindlikkuse, individuaalse lähenemise, usaldamise ja suhtlemise kõrval muutus oluliseks oskus jääda keerulises situatsioonis rahulikuks. Seda oskust kasutasid treenerid nii enda isiklikus elus kui ka õppursportlastega koostöös.
Näiteks said nad aru, et kuigi tahe treenerina sportlaste arengusse panustada on suur, ei saa eriolukorras lihtsalt osasid asju teha. Seepärast keskenduti sellele, mida saab teha. Nii treenerid kui ka õppursportlased teadvustasid endale, et oskused ei kao nii kiiresti, ning võtsid aega muudeks asjadeks, mida varem ei olnud mahti teha. Nad pöörasid eriolukorras rohkem tähelepanu enda isiklikule arengule ja heaolule, näiteks lõid paljud endale korraliku unerutiini ning lugesid arendavaid raamatuid.
Treenerid suunasid õppursportlasi nägema selles perioodis võimalusi ja ergutasid lähenema loominguliselt. Noored olid väga loovad välitreeningutingimuste tekitamisel: näiteks maadlusvõtete harjutamiseks kasutati painduvaid puid ja jõutreeninguks kive. Tuli välja, et isegi lauda kõrval õnnestub lõigutrenne teha. Sellest trennist loodi ka mõnus video, mis võis ka teistele inspiratsiooniks olla.

Mõeldes tulevikule
Lähiajal saame treeneritega uuesti kokku, et üksteise kogemustest õppida ja vajalikke ideid kõrva taha panna. Eriolukorrast ammutatud kogemusi mõtestades oleme tulevikus sarnasteks olukordadeks paremini valmis ja nii mõndagi kasulikuks osutunud praktikat saame jätkata ka tavaõppes.