erakooli uudiskiri

Triin-Ketlin Siska: „Minu tähtsaim ülesanne on seista laste ja noorukite heaolu eest“

21.04.2017

Koolipsühholoog Triin-Ketlin Siska töötab Audenteses kolmandat aastat. „Soovin olla neutraalne vahelüli kooli ja kodu vahel. See tähendab mulle mõnikord topeltrolli: ühelt poolt olen ju koolis palgal, ent teisalt püüan leida kompromissi ja õppimiskohti mõlemale poolele,“ märgib ta.

Millega koolipsühholoog tegeleb?
Peamine on õpetajate, laste ja vanemate nõustamine, mida teen nii individuaalselt kui ka grupis.

Audenteses meeldib mulle eriliselt see, et saan pühenduda ka ennetus- ja arendustegevusele. Ennetuse alla kuuluvad tervisenõukogu projektid, lastele teematundide andmine ja õpetajatele lühikoolituste tegemine – kõike selle järgi, mis õpilasi ja õpetajaid parajasti kõnetab. Arendustest saan esile tõsta uute meetodite väljatöötamise: näiteks esimesse klassi vastuvõtt, perevestlused, psühholoogi-õpetaja koostöö ja hariduslike erivajadustega õpilasi toetavas meeskonnas toimuvad arendused.

Igal juhul on minu päevad mitmekesised ja ma kohtun paljude inimestega.

Millised omadused peavad koolipsühholoogil olema?
Koolipsühholoogina pean olema paindlik, hea pingetaluvusega, avatud, tolerantne, tõenduspõhine ja meeskonnamängija – need on vaid mõned olulisimad omadused. Sageli ma ei tea, mida päev toob: olen valmis vajadust mööda päevaplaani muutma, vestlema, ära kuulama ja lahendusi leidma.

Inimesed on oma väärtuste ja elukogemuse poolest sedavõrd erinevad, et nendega töötamisel on tolerantsus ning avatus põhilised lähtekohad. Mulle meeldib üks coaching’u põhimõte: „Inimene käitub alati õigesti, arvestades oma positsiooni, teadmisi ja kogemusi“. Ma usun, et ükski vanem, laps ega õpetaja ei soovi oma hinges halba, ehkki see vahel võib kõrvaltvaatajale sedasi tunduda. Sel juhul tuleb õppida käituma teisiti. Ja mina olen see, kes inimest siin aidata saab.

Lahendusviisid, mida välja pakun, peavad olema kinnitust leidnud ja töötavad ehk tõenduspõhised. Mõnikord inimesed arvavad, et psühholoog ja psühholoogia kuuluvad esoteerika valdkonda. Tegelikult tugineb psühholoog sellistele teadmistele, mis on teisi varem aidanud. Tavaliselt on fookuses kindlad suhtlemismustrid ja käitumisviisid, mis toovad kaasa konkreetseid reaktsioone.

Ja lõpuks: ma ei lahenda muresid üksi. Lahendus peitub minu klientide (õpilaste, vanemate ja õpetajate) suutlikkuses teha koostööd, võtta endaga kaasa uusi mõtteid ning neid tegelikkuses rakendada. Lisaks teen koostööd kõigi osalistega (õpetajate, tugimeeskonna, vanematega) ning hoolitsen selle eest, et info liiguks ja asjad sujuksid lahenduse poole.

Missuguseid rõõme pakub psühholoogitöö?
Suurimat rõõmu valmistavad lõpetatud tööd: minu juures on nõustamisel käinud laps või pere ja ühel hetkel võime nõustamise lõpetada, sest laps on omandanud toimetulekuks vajaliku oskuse, pere on saanud lahenduse, konfliktsituatsioonist on õpitud ning asjaosalised liiguvad edasi uute teadmiste ja suhtlemisviisidega.

Kurdetakse õpilaste suure nutisõltuvuse üle. Kas on põhjust?
Kurtmiseks ei ole põhjust, sest see ei aita. Ja muidugi meie koolis ma ei näe suurt sõltuvust. On erandeid, kuid üldine pilt on hea. Samuti leian, et nutiseadmete suunatud kasutamine võimaldab mitmekülgselt areneda.

Siin on võtmesõnadeks vanemlikud oskused ja vanemlik eeskuju, lapsega sõlmitud kokkulepped ning ühine aeg ehk kontakt pereliikmete vahel. Tähtis on see, kuidas vaba aega veedetakse, millisena laps vanemat õhtuti kodus näeb ja mida koos tehakse. Oluline on omavahel suhelda: kui kontakt on vähene, asendub see lapse puhul kergesti nutiseadmega.

Millega tegeled vabal ajal?
Need tegevused olenevad aastaajast ja töökoormusest. Suvisel ajal viibin palju metsas marju ja seeni korjates, samuti järve ja mere ääres. Käin jooksmas ja rulluisutamas. Talvisel ajal treenin jõusaalis ja ujun.

Keha ja vaimu hoian tasakaalus veel käelise tegevusega, samuti kuulan muusikat ja loen. Aeg-ajalt satub lugemislauale ilukirjandust, ent põhiosa võtavad ikka erialased raamatud, mis pakuvad tuge ja kindlust. Tallinna muusikakooli lõpetamise ajast on jäänud ka soov aeg-ajalt klaverit mängida.

Suure osa minu vabast ajast võtavad perekonna psühhoteraapia õpingud, mida nimetan ühtaegu hobiks ja tööks. Pean oluliseks erialast võrgustikku, seepärast osalen ka ise pereterapeutide ja koolipsühholoogide kovisioonidel, mis võimaldavad mul viimaste arengutega kursis olla ning ka iseennast värske ja tervena hoida. Rõõmustav on ka see, et saan omandatud teadmisi ja kogemusi koolis töötades kohe rakendada.