fbpx

Tagasiside

Meie jaoks on oluline Sinu tagasiside, et saaksime pidevalt areneda ja vastata Sinu ootustele. Kirjuta siia, mis Sulle meeldib või mis saaks järgmine kord olla paremini.
Otsi
 

Uudised

ERAKOOLI UUDISKIRI

Tuuli Perolainen: „Minu ülesanne on kokku panna õppija, õpetaja ja kooli vaade“

04.04.2022

Kolmandat aastat Audentese e-gümnaasiumi haridustehnoloogi-õppedisainerina tegutsev Tuuli Perolainen andis meile ülevaate oma tööst ning rääkis, millist väärtust tema panus õpetajale ja õppijale võib luua.

Kuidas Sa ennast tutvustaksid?
Ametilt olen praegu Audentese e-gümnaasiumis haridustehnoloog-õppedisainer ja oma ettevõttes õpikogemuse disainer. Minu roll on aidata õppida ja õppimiskogemust kujundada.
Enne sooloettevõtjaks hakkamist ja Audentese e-gümnaasiumiga liitumist töötasin Tallinna Lennujaamas personali arendusjuhina. Sealt sai alguse minu huvi digiõppe maailma vastu.
Audenteses töötamise kõrvalt teen praegu projektipõhiselt koostööd mitme organisatsiooniga, kus aitan luua tehnoloogilisi õppelahendusi ja hinnata nende mõju. Õpin pidevalt ka ise ja sellest on kujunenud aja jooksul „tõsine sõltuvus“.
Mul on väga armas ja toetav pere. Oma akusid laen sõpradega suheldes, tantsides, metsas ja mere ääres uidates. Tahaks öelda, et ka reisides, aga viimased paar aastat on selles osas läinud planeeritust erinevalt.
Päeva alustan kohvi ja erialase raamatuga – see häälestab olulisele. Erialane on kõik, mis aitab mul inimestest või tehnoloogiast paremini aru saada.

Sinu ametikoha nimetus koosneb kahest sõnast. Haridustehnoloogi tööga on Eesti koolid juba päris hästi tuttavad. Aga räägi palun lähemalt, millega tegeleb õppedisainer.
Õppedisain on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, mille eesmärk on muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ning huvitavamaks. Lihtsamalt öeldes aitab õppedisainer koolis õpetajatel kui sisuekspertidel kursuseid kavandada nii, et õppija saaks, tahaks ja suudaks õppida.
Õppedisainis on tähtsal kohal kasutajakogemus. Oluline on, et õppija ei jääks õpikogemuse disainimisest kõrvale. Kui tavakoolis (kui nii võib öelda) kohtub õppija õpetajaga peaaegu iga päev ning nad õpivad ka teineteise ootusi ja vajadusi paremini mõistma, siis e-gümnaasiumis on olukord veidi keerulisem. Töötan siin kolmandat aastat ja päriselt olen koolis kohanud vaid üksikuid õppijaid. Nii on ka õpetajatega, kes valdavalt suhtlevad õppijatega virtuaalselt. Selleks et õpetaja saaks õppijat, tema teekonda, rõõme ja takistusi mõista ning teda õppeprotsessis toetada, ongi vaja õppijaid kaasata juba õppe disainimise etapis. Õppija ja õpetaja vaatenurk on erinevad.
Minu kui õppedisaineri ülesanne on kokku panna õppija, õpetaja ja kooli vaade. Püüan esitada igale asjaosalisele õigeid küsimusi, et aru saada, kus meil tegelikult kitsaskohad on. Seejärel aitan kujundada sobiva lahenduse. Sobivuse kohta saame infot siis, kui me eri lahendusi katsetame, analüütikat jälgime ja asjaosalistelt tagasisidet kogume.

Millist väärtust võib õppedisainer koolidesse tuua?
Palju räägitakse personaliseeritud õppest. Me saame seda pakkuda, kui tunneme oma õppijaid ja nende vajadusi paremini. Ainult ainekavast lähtuv äraõppimise toetamine ei ole piisav. Sageli peitub õppijal takistus hoopis mujal: hirmud, madal enesehinnang, liigne ärevus, motivatsiooni ja huvi puudumine, kehv kodune olukord vms. Õppedisaineri roll on vaadata ka kursusteülest pilti ehk seda, kuidas õpikogemus tervikuna õppijale paistab ja mõjub.
Õppedisaineril on tööriistakastis hulk tehnikaid. Neid kasutades kaardistab ta õppija õpiteekonna koos selle rõõmude ja muredega ning aitab siis õpetajal või ka kooli tugimeeskonnal selle põhjal lahendusi kujundada. Näiteks oleme algust teinud õppija persona intervjuudega, mis on toonud välja päris põnevaid näiteid erinevatest õpiharjumustest, ootustest, takistustest jne. Ka e-kursusel liikumise mustreid on väga erinevaid.
Kõigile meele järele kool olla ei saa, aga mustreid jälgides ja leide rühmitades võime luua kaks-kolm peamist persona’t, kellest lähtudes saame oma kursuseid ning ka tugitegevusi disainida. Tehtud töö tegelik väärtus selgub katsetades ja proovides mõne aja jooksul, kui on kogutud piisavalt andmeid ning tagasisidet.
Oluline on sel moel saadud tulemused ka dokumenteerida ja nendest oma kooli metoodiline abimaterjal luua. Tähtis ei ole mitte ainult see, mida ja kuidas tehakse, vaid ka see, miks midagi tehakse. Niisugune teadmine ei saa kunagi päris valmis ja täieneb uute kogemuste alusel pidevalt. E-gümnaasiumi kursuste disaini käsitleva raamatu loomisega olemegi juba algust teinud. Kui kõik sujub, siis saame uuel õppeaastal esimest versiooni õpetajatega jagada.

Miks Sa otsustasid tulla kooli tööle?
Mulle jäi e-gümnaasiumi õppedisaineri töökuulutus sisu poolest silma. Kuigi haridusvaldkonnas kursuse disainimine ja tööalase õppe disainimine ei ole üks ühele sama, leidub neis siiski palju sarnasusi. Ka e-gümnaasiumis on suur osa õppijatest juba täiskasvanud: siin saan ära kasutada senise täiskasvanuõppe toetamise valdkonna teadmised ja töökogemuse. Ka tehnoloogiad, mida õppes rakendatakse, mõneti kattuvad. See võimaldab mul oskusi ristkasutada.
Audentese kasuks otsustamise tegi lihtsamaks ka osalise tööaja ja distantsilt töötamise võimalus.

Mis valmistab Sulle Audenteses rõõmu?
Kõige enam rõõmustavad sisuline töö ja see, kui lahendus, mille toimivuses esmalt on kaheldud, hea tagasisidega tehtud saab. Hindan väga õppijate ja õpetajate siirast tagasisidet ning huvitavaid kolleege, kellega on maha peetud nii mõnigi maailmaparanduslik arutelu.

E-gümnaasiumi võimalusi uurides küsivad lapsevanemad tihtipeale, kas e-õppes saab inimene ikka täisväärtusliku hariduse. Mida arvad Sina?
Ma tegelikult näen e-õppes rohkem võimalusi kui piiranguid. Tehnoloogia võimaldab tänapäeval juba pea kõike, aga sageli on piirangud meis endis või valmisolekus tehnoloogiat ära kasutada. Paljud piirangud on seotud harjumuste või tegemistega laiemalt. Ma ei tahaks esitada poolt- ja vastuargumente, sest ilma täpsema kontekstita ei vii see meid sisuka aruteluni.
E-gümnaasium ei sobi kindlasti kõigile. Meil, nagu ka teistel koolidel, on kahtlemata arenguruumi ja pideva parendamise võimalusi. Teisalt, ükski kool ei saa õppijale täisväärtuslikku haridust anda, kui õppija seda ise ei taha ja selle nimel ei pinguta.
Küll aga näitab vilistlaste seas korraldatud küsitlus seda, et ligikaudu 70% meie õppijatest läheb edasi ülikooli. Niisugune näitaja kinnitab e-gümnaasiumi päris head taset. See, kas konkreetsele inimesele e-gümnaasiumis õppimine sobib, võiks jääda meie õppenõustaja ja potentsiaalse õppija otsustada.

Milliseid digitehnoloogiaid võiks hariduses kasutusele võtta?
Kogu haridussüsteemile konkreetseid tehnoloogiaid ma soovitama ei kipu. Selleks peaks süsteemist laiemat pilti omama ja vajadustega kursis olema. See ei ole päris minu mängumaa.
Pigem soovitan lähtuda selgest probleemist, millele on vaja lahendus leida. Tuleks vaadata, kuidas see digitehnoloogia tervikusse sobib, ning analüüsida kõigi asjaosaliste (õppija, õpetaja, kool) vajadusi.
Ideid ja lahedaid uusi tehnoloogiaid tasub enne kasutuselevõttu katsetada: alles pärast esmaste õppetundide saamist on võimalik otsustada, kas ja kuidas neid lahendusi rakendada. Iga uut tehnoloogiat kasutusele võttes tuleb ühtlasi mõelda, mida seni kasutatust saab ära jätta.
Tõenduspõhisust võiks rohkem olla. Näiteks sisukaid andmeid, mille põhjal otsuseid langetada. Õpianalüütika, mis praegu on veel üsna lapsekingades, võiks olla midagi sellist, kus iga kool ei peaks jalgratast leiutama.

Koolieluga oled kokku puutunud mitmes rollis: töötad kolmandat aastat koolis, oled lapsevanem ja oled kunagi õpetajaks õppinud. Milliseid muudatusi vajab Sinu arvates meie haridussüsteem?
Haridussüsteemis on juba väga toredaid näiteid kooliuuendusest, aga suures pildis ei paista need veel piisavalt välja. Palju räägitakse sellest, mida on tehtud, ja vähem sellest, mis mõju see on avaldanud. Seetõttu on raske kõrvalt hinnata, mis seisus me oleme ja mis muutmist vajaks.
Lapsevanemana on mul erilaadsed kogemused kolmest väga erinevast koolist. Emana tahaksin näha rohkem õppija huvidega arvestamist, õpimotivatsiooni toetamist, mitte ainuüksi ainekava läbimist ja hinnetele õppimist. Olen kõrvalt näinud, kuidas pidev keskmise hinde tähtsustamine tekitab stressi ja hävitab õpisoovi.
Rohkem võiks olla õppija huvidega arvestamist ja seost eri õppeainete vahel. Fookus tuleks hoida sellel, miks tasub midagi õppida ja millised on teadmiste rakendamise võimalused päris elus. Selleks peaks aga õpetajal olema tööpäevas (ma ei mõtle siin õhtutunde pere arvelt peale kodutööde parandamist) muutuste kavandamiseks ja elluviimiseks sobiv aeg.
Olen seda meelt, et soovitusi saab anda konkreetse konteksti põhjal: kõigile sobivaid lahendusi ei pruugi olla. Kui probleem on kirjeldatud, siis saab ka hakata lahendusi pakkuma.

Kolleegid teavad, et Sa loed palju. Millised on olnud Sinu viimase aja kõige väärtuslikumad leiud?
Üks lemmikuid on kindlasti Daniel Kahnemani „Kiire ja aeglane mõtlemine“ ning eelmisel aastal ilmunud „Noise“. Need raamatud aitavad mõista, kuidas me mõtleme ja kus kaldume eksima.
Õppija ja õpetaja digisuhtluse kontekstis nimetaksin Erica Dhawani teost „Digital Body Language: How to Build Trust and Connection No Matter the Distance“, mis jagab juhiseid, kuidas lävida digikanalites nii, et suhtlus ei kannataks.
Michelle Marly „Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm“ oli inspireeriv lugemine, just ettevõtja ja disaineri kujunemise vaatenurgast.
Erialaseid raamatuid loen sageli kui check-list’i, mille alusel saan oma kogemusi reflekteerida. Mõne raamatu olen kaanest kaaneni enda näiteid ja õppetunde täis kirjutanud. Siit ka põhjus, miks ma oma erialaseid raamatuid väga teistele ei laena: need lihtsalt ei ole enam hästi loetavad.

 

Õpilugu on valminud ESF projekti „Täiskasvanute toetamine e-gümnaasiumis 2020–2022” raames.

Jalus