fbpx
Otsi
 

Uudised

SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Üks päev distantsõpet Värska-Otepää liinil

03.06.2020

Mari Linnus, Audentese spordigümnaasiumi Otepää üksuse abiturient

On maikuu kolmas nädal. Nagu ikka, algab minu hommik kell 6.30 jooksu ja joogaga. Õues paistab päike, linnud laulavad ja vahtrad õitsevad – see on imeline vaatepilt. Pärast virgutavat äratust saab süüa ja koolipäevaga pihta hakata.

Paanika algab: jälle internetti ei ole, levi ei ole. See pole midagi uut, sest siin Velna külas pole seda sageli. Mida teha? Võtan siis vähemalt raamatu kätte ja hakkan kohustuslikku kirjandust lugema. Küll see internet millalgi tagasi tuleb. Õnneks ei nõua ükski õpetaja ülesandeid kella pealt.

Kätte jõuab trenniaeg. Riided seljas, tossud jalas, olen valmis õue minema, aga just nüüd hakkab vihma sadama. Kohe trenni alguses märjaks saada ei ole tore. Aga pole midagi, ega ma suhkrust ole. Trenni ajal ei kohta ma ühtegi inimest ja õuesoleku tipphetkeks on mind tabav rahesadu.

Koduõppe rõõm on võimalus endale ise süüa teha. Aga elektrit ei ole. Huvitav: puuladvad nagu nooled püsti, ei ole tuulepoega ka, aga elekter kadunud. Vanematelt saan teada, et on plaaniline elektrikatkestus. Plaaniline võrguhooldus firmale, aga mitte mulle, kellel on tarvis süüa ja koolitööd õpetajale saata.

Vahel on elektrikatkestus isegi mõnus. Ütleksin, et lausa nauditav. Saab astuda rutiinist välja ja tegeleda asjadega, mis ei nõua elektrit. Olmeliselt ei juhtu ka midagi: vett saab kaevust ja toitu võib valmistada puu- või gaasipliidil. Kui õhtusöögi ajal süüdata veel küünlad, siis tekib tunne, et nii võikski olla. Praktiliselt mõeldes saab aga selline idüll kesta vaid külmiku sulamiseni.

Algab taas õppimine. Bioloogia ja Opiq. Kas olen mina ainus, kes teeb ühte tööd kolm tundi? Kuigi olen nelja-viieline abiturient, küsin vanemalt abi ega saa ka siis hakkama.

Ajalugu on tore, sest 20. sajandi sündmused kõnetavad märksa rohkem kui kauge muinasaeg. Järgneb noorema õe abistamine, kelle õpetajad ülesannetega just ka ei koonerda.

Seejärel pilk eKooli. Eesti keele õpetaja ootab 600-sõnalist kirjandit sellest, missuguseid kodanikke Eesti vajab. Mina ei tea: mina vajan elektrit, natuke kindlat internetti ja vaba aega. Inspiratsiooni ei leia ka uudistest – seal on vaid üks teema. Kirjand homsesse lükatud, võtan kätte pilli ja varsti kõlab duo: mina viiulil, õde akordionil. Kui hea on kodus õppida ja elada!

Aeg on tehtud kodutööd virtuaalteid pidi õpetajale edastada. Kui allalaadimisega võib veel hakkama saada, siis õpetaja rõõmustamiseks peab tihti majast 400 m kaugusele minema, et failid üles laadida ja ära saata. Kindlasti tuleb end korralikult sisse pakkida, sest kunagi ei või teada, kaua see protseduur aega võtab. Nii mõnigi külaelanik murrab tänagi pead, keda see Linnuse-tüdruk küll seal posti juures ootab: külas ju teisi noori ei ole.

Taas treeninguaeg: jõutrenn, pärast mida on jalad kui pakud.
Valmistan õhtusööki, elekter on tagasi. Kui hea on võtta tooraineid oma keldrist ja sahvrist. See on hoopis midagi muud, mida pakub Otepää Coop või Maxima või kooli toitlustaja. Ja iga päev 6 või 46 km kaugusele poodi ei sõitnud me ka enne koroonat.

Siis söömine koos perega – jälle üks väike positiivne tegur maailma tragöödia juures. Ükski õppursportlane pole aastaid nii palju oma perega koos õhtustada saanud kui nüüd.

Seejärel väike jalutus ootamatult lumises Kagu-Eestis. Kuna piiriala Venemaaga koduaknast paistab, ei saa uidata seal, kus tundub huvitav, vaid ikka ainult omal maal.

Jalus