SPORDIGÜMNAASIUMI UUDISKIRI

Üleminek uuele arenguastmele kaheses karjääris

03.06.2020

Meie kooli üks eesmärke on soodustada seda, et noored pärast Audentese spordigümnaasiumi lõpetamist nii hariduslikku kui ka sportlikku arengut järgmisel astmel jätkaksid.

Just sellist üleminekut plaanivad praegu Merili-Mai Kivimets ja Ran Andre Pehka. Mõlemad lähevad peagi Ameerikasse, et jätkata oma kahese karjääri arenguteed vastavalt triatlonis ja korvpallis. Palusime neil jagada Audentesest saadud kogemusi ja rääkida ka tulevikust.

Kui mõtled Audentese kooliajale tagasi, siis mida oled siin kõige enam õppinud?
Merili-Mai: Mulle oli tähtsaks muutuseks Audentese õpilaskodusse kolimine. See kasvatas iseseisvust. Tunnen, et nüüd ülikooli ühiselamusse kolimine pole enam midagi uut.
Õpilaskodus elamine arendas ka suhtlemisoskust. Ühikas suhtled päevast päeva inimestega, kõige enam muidugi toakaaslasega. Üksteisega n-ö elama õppimine on vajalik oskus.
Ühikas on ühtlasi garanteeritud, et tekib probleeme. Lahkarvamuste lahendamine ja asjade selgeks rääkimine on elus samuti väga vajalik oskus – ka seda sain kolme kooliaasta jooksul harjutada.
Ran: Audenteses õppisin aega planeerima. Kaks trenni päevas ja kooliasjad – vaba aega oli minimaalselt. Pidin siit-sealt aega juurde väänama ja loovaid lahendusi leidma. Enamik kooliasju üritasin tunni ajal valmis sepistada, et ei peaks aega unetundide arvelt näppama.

Milliste väljakutsetega oled gümnaasiumis pidanud toime tulema ja kuidas see Sind on arendanud?
Merili-Mai: Audenteses oli mul raske õppimist, trenni, ööund ja vaba aega mahutada 24 tunni sisse. Soovisin pikemat päeva, et jõuaksin kõigi asjadega valmis. Pidin õppima oma aega paremini planeerima.
Üks hetk tekib see dilemma, kas keskenduda koolile või trennile. Ma ei tahtnud kummaski järele anda, seega üritasin neid kuidagi tasakaalus hoida. See õpetas mulle, et kui midagi väga tahad, siis see on võimalik, aga eesmärgi nimel tuleb vaeva näha.
Ran: Kõige ebameeldivam oli vigastustega maadlemine. Unes näen korvpalli, silmad põlevad peas, saaks ainult palle korvi visata, aga siis öeldakse: „Kuule, nüüd mõnda aega ei või mängida.“ See on korralik terror.
Õppisin keha eest hoolt kandma, et vigastuste võimalust minimeerida. Ülejäänud kritiseerimised ja kellegi kuskil väljaütlemised andsid mulle lihtsalt motivatsiooni juurde.

Mis on olnud Audentesega seoses kõige meeldejäävam?
Ran: Kõige kustumatumad mälestused on kahtlemata elust ühikas. Mõelda vaid, mis kõik juhtuda võib, kui pead oma parimate sõpradega ühes toas ja majas elama. Kooliajast võiksin vanaduses mitmeosalise teose kirjutada.
Merili-Mai: Mulle jäävad meelde eesti keele tunnid Toomas Uuskamiga. Ta on avardanud minu maailmapilti ja ma olen tänu temale saanud teada nii palju huvitavaid asju.

Sind ootavad ees teine kultuur ja järgmine kooliaste. Milliseid enda oskusi ja tugevusi plaanid uues keskkonnas kasutada?
Merili-Mai: Proovin kohe alguses teiste õpilastega suhteid luua. Olen õppinud, et suhted ja tutvused on elus kasulikumad, kui ma varem arvasin. Audentesesse tulles olin kinnine. Õpilaskodus elamine muutis seda ja ma leidsin uusi tuttavaid.
Loodan, et suudan praktikasse panna oma aja planeerimise oskused. Tean juba, et pean olema hommikuti 5.30 basseini ääres, valmis trenniga alustama. Seega tuleb mul leida õige unerežiim. Audenteses alustasin trenni hommikuti 6.30 ja siis jäi mu uneaeg lühikeseks, mis põhjustas raskusi nii koolis kui ka trennis. Õppisin sellest ja ei taha sama viga korrata.
Ran: Kuigi suundun uude keskkonda, kavatsen selleks samaks punapeaks jääda. Sätin äratuse ikka nii varajaseks, et jõuaks võimalikult palju päeval saavutada.

Mis on Sulle edasises arengus kõige tähtsam?
Ran: Korvpallispetsiifilised asjad on kõige olulisemad. Soovin palliplatsil areneda, UC Davises on selleks suurepärased vōimalused.
Merili-Mai: Tahan aega ja energiat endale tähtsate asjade vahel paremini jagada.

Mida Sa enda kogemuste najal soovitad nendele, kes on alles gümnaasiumiperioodi alguses?
Merili-Mai: Õpi algusest peale headele hinnetele. See annab hiljem, kui suundud ülikooli, tugeva eelise. Hinded on õnneks või kahjuks tähtsad indikaatorid, näiteks USA-sse õppima minnes võib nendest sõltuda stipendiumi suurus.
Teiseks: kolm aastat tundub pikk aeg, aga see läheb tegelikult nii kiiresti, seega naudi gümnaasiumiaega. Kooli lõpus tagasi vaadates saad aru, kui tore tegelikult oli, kuigi vahepeal on õppimine tüütu ja raske.
Ran: Enda kogemusest soovitan gümnaasiumiaega nautida ja hagu anda.