erakooli uudiskiri

Viljam Borissenko: „Mul on suur austus nende vastu, kes olenemata vanusest ennast arendavad ja harivad“

20.04.2018

Praegune Audentese e-gümnaasiumi õpilane Viljam Borissenko (42) tõdeb, et jättis omal ajal kooli pooleli ja sattus sõltuvuste küüsi. Tänu elus toimunud kannapöördele on temast praeguseks saanud MTÜ Lootuse Küla tegevjuht, kes on tugevalt veendunud hariduse jõus.

Kuidas Sul lapse ja noorena koolis läks?
Esimest korda võtsin koolitee jalge alla 35 aastat tagasi. Praegu järele mõeldes ei mäletagi seda päeva, küll aga meenub, et ootasin kooliminekut väga. Läksin Tallinna 49. keskkooli, mis on praegune Arte gümnaasium.

Kolm esimest aastat rippus minu pilt kooli autahvlil ja ma sain hea õppeedukuse eest palju kiita. Mida vanemaks sain, seda kehvemaks minu õpitulemused läksid. Olin koolivälisel ajal sageli koos ühe oma vanaemaga, kellega ka reisisime palju mööda Nõukogude Liitu. Vanaema aga ei rääkinud sõnakesti eesti keelt, seega pidin vene keele varakult selgeks saama.

Koolis tundsin häbi, et mul on vene keel nõnda heal tasemel. Selle asemel, et ennast arendada, hakkasin laisklema ja otsisin põnevust mujalt. Kui oli aeg minna põhikooli viimasesse, sel ajal kaheksandasse klassi, siis otsustasin mina seda mitte teha. Kuna nähtavat põhjust ei olnud, oli see otsus kõigile arusaamatu. Tegelikult takistasid mind hirm ja häbi. Olin nimelt saatnud suvel ühele meie klassi tüdrukule kirja, kus ma väljendasin oma tundeid tema vastu, kuid kirjale ei tulnud ealeski vastust.

Sellest hetkest edasi kaitsesin ennast hoiakuga, et õppimine on nõrkade pärusmaa. Otsustasin hakata elama ja raha teenima ning tahtsin tõestada maailmale, et saan väga hästi hakkama ilma hariduseta.

Saingi hakkama. Minust kujunes „edukas“ sõltlane: hakkasin tarvitama alkoholi ja narkootikume. Pöördusin abi otsima aastal 2003. Jumal tõstis mind jalule, sain tagasi lootuse ja elutahte ning kaheksa aastat hiljem lõpetasin põhikooli Keila õhtukoolis. Kui ma kunagi suhtusin haridusse näilise põlgusega, siis nüüd hindan seda, et mul on veel võimalus õppida.

Miks otsustasid jätkata õpinguid just e-gümnaasiumis?
Kui ma 2011. aastal Keila õhtukooli lõpetasin, siis oli meie pere kasvamas: otsustasin aasta pühenduda lapsele, et seejärel õpinguid jätkata. Tegelikult aga möödus kuus aastat, enne kui taas koolitee jalge alla võtsin. Eelmisel aastal sai edasilükkamisest küllalt.

Kuna olen pereinimene ja armastan oma tööd, siis otsisin õpivõimalust, mis võimalikult vähe võtaks mu aega ära neilt kahelt. Eriti esimeselt, minu perelt.
Rõõm oli suur, kui nägin Audentese e-gümnaasiumi õppegraafikut ja siinseid võimalusi. Kuna olen ainukesena meie peres hommikuinimene, saan oma õppimisaja võtta siis, kui teised veel magusaid unenägusid näevad.

Mis on kõige raskem e-gümnaasiumis? Kuidas Sa nende raskustega hakkama saad?
Minu suurimaks proovikiviks on reaalained: keemia, füüsika ja eriti matemaatika. Põgusalt mäletan midagi nendest ainetest Keila kooli aegadest, kuid üldiselt olen selles siiski ümmargune null. Ma saan aru, et nende mõne tunniga, mis ma koolis õpin, ei saa ma asju palju selgemaks. Olen siiski otsustanud mitte alla anda.

Ma pole hetkegi kahetsenud ega tundnud ennast mahajääjana. Kasutan omi oskusi ja õpin, õpetajad on nimetatud ainetes väga abivalmis ning vastutulelikud.

Kellele Sa sellist õppevormi soovitaksid?
Ma näen, et Audentese e-gümnaasium sobib inimesele, kes mingil põhjusel on jätnud õpingud katki, kuid kellel on olemas vastutustunne ja soov saavutada oma elus rohkemat.
Inimene peab endale ise aru andma, et tal on vaja õppida ja enda potentsiaali kasutada. Seetõttu arvan, et nendel kursustel peabki olema hind ning mitte lihtsalt sümboolne, vaid arvestatav. Mina maksan, mina õpin, mind aidatakse ja ma saavutan oma elus midagi, mis mingil põhjusel varem pooleli jäi.

Mis on olnud Sinu elu suurim õppetund?
Elasin aastaid oma tunnete järgi, tehes vaid seda, mis tundus põnev. Mida aeg edasi, seda selgemini sain aru, et kõik see, millest olen õigel ajal kõrvale hoidnud, on mulle elus vajalik ning et nüüd pean maksma kallimat hinda, kuna ei teinud asju õigel ajal.

Esimene kord on see õige kord, kõik teised korrad on alati raskemad, kallimad ja ebamugavamad. Ükskõik mis see ka ei oleks, tee seda õigel ajal, alates auto õlivahetusest ja söömisest kuni õpinguteni välja.

Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Soovin peale gümnaasiumi lõpetamist minna Tallinna ülikooli psühholoogiat õppima. See lisab väärtust minu ametile ja kutsumusele. Tahan aidata alkoholi- ja narkosõltlasi välja nõiaringist, kus nemad ning nende lähedased keerlevad.

Kunagi arvasin, et õnnelik saan olla siis, kui teen päevad läbi seda, mis minule meeldib. Mulle meeldis teha mitte midagi ja tasuks oli ka mitte midagi. Ma poleks kunagi uskunud, et saan teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib: aidata inimesi.

Oled MTÜ Lootuse Küla üks eestvedajatest. Mida see töö Sulle annab?
Praegu on Lootuse külas alaliselt kohal 15–20 meest, kes tulevad välja oma fantaasiamaailmast ja õpivad uuesti elama, alustades aabitsatõdedest.

Mis saab olla veel põnevam, kui näha ja anda oma väike panus sellesse, kuidas laps õpib käima ning rääkima! Lootuse külas on mul samamoodi harukordne võimalus olla osa sellest, et inimene, kes oli surma äärel, tuleb tagasi ellu ning naaseb ühiskonda hoopis teise isiksusena.

Millistele teemadele peame pöörama rohkem tähelepanu, et meie riik püsiks ja areneks edasi ka järgmised sada aastat?
Tasuta lõunaid ei ole: millegi saavutamiseks tuleb pingutada. Ma näen, et miski pole võimatu ja kunagi pole hilja. Küsimus ei ole selles, kuidas ma olen oma jooksu jooksnud, vaid kuidas ma selle lõpetan. Isegi kui mul on jäänud joosta vaid mõnisada meetrit või loetud minutid, siis otsustan ennast kokku võtta ja luua erinevust – ellu, maailma ja inimestesse – ning kogeda seda piiritut potentsiaali, mis avaldub, kui pöörame pilgu oma hädade ja põhjuste pealt lahendusele. See toob palju lootust nii meile kui ka inimestele meie ümber.

Sajandeid on olnud ühiskonnas teatud moraalistandardid, mida kantakse põlvest põlve edasi. On ka teadmine, et inimene peab juhinduma millestki kõrgemast. See on keerulistel aegadel aidanud meil püsima jääda ja kokku hoida. Olgu selleks kõrgemaks toeks siis usk või Eesti hümn.

Ma olen veendunud, et perekonnal on Eesti ühiskonna tulevikus võtmetähtsus. Oluline on see, mida me õpetame oma lastele. Ka valitsus peab julgema seada standardeid, mis lähtuvad moraalist ja eetikast. Me peame teadma tõde, sest ainult tõde annab vabaduse.

Õpilugu on valminud ESF projekti „Täiskasvanute tagasitoomine tasemeõppesse” raames.